Miks ühele sobib üksindus ja teine seda välja ei kanna? Kui ainus püsiv asi on muutus, siis kuhu me liigume?
Need on mõned mõtetest, mis mul 2020. aasta eriolukorra ajal Muhumaal tekkisid. Ajal, kui olime ülejäänud Eestist kaheks kuuks eraldatud.
Sel perioodil oli minu igapäeva suurimaid hirme teadmatus. Hakkasin neid peas ringi tormavaid heitlusi ja küsimusi koos fotodega jäädvustama. Huvitaval kombel muutus tänu sellele minu hirm hoopis iluks. Kõhkluse ja lootuse kooslusest tekkis omamoodi lugu. Sain taaskord kinnitust, et... ilu päästab.»
