Ükssarvikuid on ülistatud rahvajuttudes, lauludes ja lugudes juba sajandeid. Nende olemasolust pole tõendeid, kuigi neisse usuti laialdaselt. Aristotelese, Tšingis-Khaani, Püha Thomase ja Püha Gregoriuse kirjutised näitavad, et need mehed pidasid ükssarvikut täiesti reaalseks olendiks. Kord teatas Tšingis-Khaani luurerühm, et nad nägid ükssarvikut, kes käskis neil sõja lõpetada. See teade mõjus karmile väejuhatajale nii väga, et ta käskiski sõjaväel taganeda.
Ükssarvikut on kujutatud erineval viisil – hobuse keha ja peaga, lõvi sabaga ja üksiku sarvega keset pead. Hobusest võis eristada teda peale sarve ka kitsehabe, lõvisaba ja sõrad.
Populaarne Idamaade ükssarvik Hiina folkloorist erineb väga tuttavast Lääne ükssarvikust. Hiinlased uskusid, et neil on hirve keha, hobuse kabjad ja oina saba. Nende arust polnud ta sarv mitte luust, nagu lääne inimeste arvates, vaid lihast. Ükssarviku karv oli hiina viit püha värvi: punane, kollane, sinine, valge ja must.
Hiinlaste jaoks oli ükssarvik tarkuse sümbol. Tema nägemist peeti heaks endeks ja sageli ka hea valitseja sünni näitajaks. Vahel aga ilmus ta hoopis inimesi hoiatama.
Ükssarvikut võis kinni püüda vaid ebaausate vahenditega. usuti, et neid võisid taltsutada vaid süütud neiud.
Lewis Carrolli järgi ütles ükssarvik nii: «Noh, nüüd oleme teineteist näinud. Kui sina usud minusse, siis mina usun sinusse. Kas oleme kokku leppinud?»
Eva Luts