Pole mõtet varjata tõtt: olin minagi sügishalli päevana igav, täis flegmaatilist passiivsust ja sarkasmi, kelle üle maksis pahandada. Kuid luban tagasi sõita armsana noormehena, kes juba teab, mis teiega teha. Räägin siis Pariisi naistest ja Neapoli öist, et jääks teil ainult kuulata mu soravat juttu. Kuidas kõndisin Rooma pimedail uulitsail, vaadeldes brongspõskedega daame, kes hüääni silmiga suutsid joovastada mind. Kuidas unistasin kiiktoolil, sõites Mustmere vetes ning tundes juustes naise pehmeid paitavaid sõrmi. Kuidas sõitsin Pikello mägestiku poole, mis paistis väljasirutud käe kaugusel, kuid milleni sõita kulus igavik. Kuid ärgem rääkigem sellest...
