Bella Ahmadulina sündis 1937. a Moskvas. On avaldanud luulekogud «Pillikeel» (1962), «Muusikatunnid» (1969), «Luuletused» (1975) ja «Tuisk» (1977), kirjutanud luuletekste filmidele («Puhtad tiigid», «Sonetipärg» jt), tõlkinud luulet ning pisut proosatki.
Tema seniilmunud luulet võiks tinglikult jagada kahte etappi. Aastaarvudega 1956–1962 dateeritud luule ilmutab romantilist suhtumist mistahes ainestikku, ka kõige argipäisemate objektide poetiseerimist. 1963. a kirjutatud kolmes lühipoeemis («Muinasjutt vihmast», «Seiklus antikvariaadis» ja «Minu põlvestik») näitab poetess end märksa maisemast küljest. Traagilise paatose asemele on asunud tabav, mõistvalt satiiriline hoiak. Ahmadulina uuem looming sisaldab rohkesti mõitisklusi kunstniku, luuletaja, inimese missiooni üle.
Vaatamata sellele, et Ahmadulinat nimetatakse koos Jevtušenko, Roždestvenski ja Voznessenskiga 60-ndate aastate vene luule uuendajaks, on tema värsimõõt peaaegu alati täpne ja korrektne.