Aastatuhandeid kestis Kesk-Aasias sõda kõrve vastu. Nüüd peetakse sõda teisel viisil. Nüüd ei arvestata aastatuhandete, vaid viisaastakutega. Plaan ja teadus valitsevad nüüdsest peale seal, kus kunagi pimesi töötati, kus täna hävitati, mis eile oli loodud.
Meil ei kardeta vajaduse korral kulutada tööd kõrbede ümberkujundamiseks. Küll see töö juba ennast tasub, kui kõrb enam kõrb ei ole. Meie pole kõrverahvaste vaenlased, vaid nende seltsimehed ja liitlased.
Iga tee, mille ehitame, on soon, mida mööda elustav töö kõrve kehasse voolab. Mitte vallutajad ei lähe mööda neid teid, vaid töölised. Mitte kahureid ei veeta, vaid masinaid.
Ja see tee ei jää paljaks teeks keset paljast kõrbe. Peagi ümbritsevad teda põllud ja aiad, linnad, mäekaevandused ja tehased.
Kas oleme juba suutnud midagi kõrve käest ära kiskuda?
Jah, oleme juba mõndagi ära kiskunud. Mitte just väga palju, aga ka mitte vähe. Esimese viisaastaku jooksul on kuus ja pool tuhat ruutkilomeetrit niisutatud ja puuvilla täis istutatud.
«Näljastepis», seal, kus tsaariaegsed kindralkubernerid nii ebaedukalt peremeest mängisid, on tekkinud maailma suurim puuvillaistundus -- Pahta-Aral.