Raamat jutustab, kuidas inimesed, kellel pole enam vaja võidelda teineteisega tüki leiva pärast, rakendavad oma energia võitlusse loodusega, et teda valitseda, kuidas kollektiivne energia plaanipäraselt ja pidevalt lisandab loodusjõudude stiihilisse mängu mõistuslikku elementi, mis on võrdselt kasulik kõigile inimestele, mitte aga mõnele üksikule grupile, kes kurnab töötava rahva füüsilist jõudu ja mõistust. Niisutatakse kõrbi, kuivatatakse soid, reguleeritakse jõgede voolu, suurendatakse viljaka maa hulka; iga aastaga rikastuvad inimesed maapõuest saadavate kütteainete, väetisainete ja metallide tagavaraga, teraviljade kultuur nihkub järjest põhja poole – maa muutub järjest viljakamaks ja sõnakuulelikumaks oma valitsejale – tööinimesele.

Logelejad, parasiidid, need, kes on harjunud võõrast vara riisuma, sepitsevad uut tapatalgut, et peatada, katkestada maa ümberkujundamise, tema aarete vallutamise suurt protsessi. Kas võib inimkonna ajaloos nimetada veel mõnd roima, mis võrduks sellega, mida teostavad tänapäeva kapitalistid. Kõik mineviku roimad on tühised, võrreldes tänapäeva kapitalistide tegudega.

M. Gorki