«Lilli!» – hüüatas noormees, pikutades murul, käed risti pea all ja pilk pöördunud suvetaeva sinasse.
«Jah, Karl!» – vastas neiu tasapisi õõtsudes võrkkiiges.
«Oled sa ärkvel?»
«Ei, ma magan, Karlikene. Mida sa tahtsid mulle öelda?»
«Tahtsin vaid küsida, kus sa jaanipäeva veetsid? Pidime ju sõitma kalmistule.»
«Kalmistule? Jah, kui paremat midagi ei oleks olnud, oleksin ju sõitnud. Aga esiteks mugavam on sõita autos kui vedruvankril ja teiseks lõbusam oli aega veeta vähipüügil kui kuulata õpetaja jutlust.»
«Kuid sa lubasid ju tulla...»
«Ainult mitte etteheiteid. Sa tead: nurisejad ja sentimentaalsed mehed on mulle vastikud.»