Kui Ivonny Lindquist aastal 1956 ühes Rootsi haiglas laste tervenemist mänguteraapia abil edendada püüdis, tuli tal meetodi tõestamiseks algul palju vaeva näha. Laste sõpruse võitis ta küll kohe, arstide usalduse aga alles mõne aja pärast, siis kui esimesed tulemused meditsiinilistes analüüsides kajastuma hakkasid. Meditsiin keskendub suuresti füüsiliste vaevuste leevendamisele. Vähem mõeldakse sellele, et haiglas olles võib (väikene inimene) füüsiliselt küll paraneda, samas vaimselt vägagi vaeveldes. Käesolevas raamatus haakub mõiste «mänguteraapia» eeskätt haigete lastega. Autor tõestab veenvalt, et raskestki haigusest ja lootusetust seisundist võib välja tulla positiivsete emotsioonide toel. Laps - teadagi - on rõõmsaim siis, kui saab mängida.
