Monsieur Bouc istus kupee kaugemas nurgas väikesel pingil. Tema vastas akna kõrval istus aknatagust lund silmitsev väike tõmmu mees. Poirot' edasipääsu tõkestades seisid kupees sinist vormiriietust kandev suurekasvuline mees (rongiülem) ja tema enda vagunisaatja. «Ah, mu hea sõber!» hüüatas monsieur Bouc. «Tulge sisse. Me vajame teid.» Akna juures istuv väike mees nihutas end pingil, Poirot surus enese kahest seisjast mööda ja võttis sõbra vastas istet.

Monsieur Bouci näoilme pani ta – nagu ta ise oleks öelnud – raevukalt mõtlema. Oli selge, et oli juhtunud midagi ebatavalist. «Mis lahti on?» küsis ta. «Seda võite tõepoolest küsida. Kõigepealt see lumi – see peatus. Ja nüüd...» Ta tegi pausi ja vagunisaatja tõi kuuldavale mingi summutatud häälitsuse. «Ja mis nüüd?» «Ja nüüd lamab üks reisija oma kupees surnult – noaga tapetult.»