Raamatu kaanelt:
Mille üle me oma ajaloos uhkust tunneme? Esivanemate üle, kes lasksid 13. sajandil suurema osa Eestist maha põletada ja lõpuks painutasid pea ikkagi ristimärgi alla? Või meie ennesõjaaegse põlvkonna üle, kes talus pikkade hammastega 1918-1939 üht vähesoovitud rahvusvähemust, laskis 1939. aastal sisse uue ja halvema maailma ehitajad ning leidis end lõpuks 1944. Aastal põlisvaenlasega ühest kaevikust, seljas ülimalt germaanilike tähistega munder?
Eesti ajaloo praegune käsitlus ei ole ainus võimalus meie ajaloost rääkimiseks. Ja kui meile tundub, et praegust ajalookäsitlust iseloomustab loodusseadusele omane vääramatus -- eestlasel ei saagi olla teistsugust ajalootunnetust! --, siis on see eksitus.