Mille üle me oma ajaloos uhkust tunneme? Esivanemate üle, kes lasksid 13. sajandil suurema osa Eestist maha põletada ja lõpuks painutasid pea ikkagi ristimärgi alla? Või meie ennesõjaaegse põlvkonna üle, kes talus pikkade hammastega 1918-1939 üht vähesoovitud rahvusvähemust, laskis 1939. aastal sisse uue ja halvema maailma ehitajad ning leidis end lõpuks 1944. Aastal põlisvaenlasega ühest kaevikust, seljas ülimalt germaanilike tähistega munder?

Eemalseisja hinnang eesti ajalookirjutuse kohta pole kindlasti mitte relevantne. Esmane reaktsioon, detailidesse laskumata, räägib pigem vastupidist, et moodne eesti ajalookirjutus, iseäranis akadeemiline uurimistöö, pole veel jõudnud põhjalikumalt süüvida ei rahvusliku ajalooteadvuse ega eestlaste identiteedi ajaloo keerdkäikuesse. Andrei Hvostovi intrigeeriv teos «Mõtteline Eesti» ei vallandanud kutseliste ajaloolaste tõsist ja avalikku poleemikat, väikeste vastukajade kiuste jäi püsima vaikus, mida ma tänini ei mõista.
Jüri Kivimäe