«Mööda kodukandi radu» on autori sugukonna kroonika. See jutustab maarahva elust-olust, kommetest, suhetest naabritega, mõisaga ja kirikuga. Jutustuse tegelased ei ole välja mõeldud. Kesksel kohal on autori kauged ja lähemad esivanemad, kes elasid Albu mõisale kuulunud Vibusaare soosaarel. Sellest ka jutustuse I ja II osa alapealkiri. Jutustus viib meid aega enne 1871. aastat - maarahva orjaaega. Faktilise materjali esitamiseks on appi võetud Ajalooline Tõde. Jutustuse kulgu sobival kohal katkestades annab ta põhjalikumalt edasi seda osa, mis jäi väljapoole jutustuse tegelaste teadmiste piire. Arhiivimaterjale ja ajaloolaste uurimusi appi võttes selgitab Ajalooline Tõde ajalooliste sündmuste põhjusi ja tegelikku olemust. Sugukonna kroonika jutustav stiil peaks parandama selle loetavust. III osa kannab alapealkirja «Tiidul». Autori sugukonna kroonika peategelased kolisid 1871. a. jüripäeval Lohalasse, Tiidule. Vetepere külas asunud Vibusaare talu müüs Albu mõisahärra võõrastele. Käesolevas osas käsitletaval ajavahemikul (1872-1949) toimusid Eesti talurahva elus eriti tormilised muutused. Seda soodustasid eelkõige tsaarivalitsuse reformid, mis piirasid Baltimaade mõisnike võimu. Talumees sai tõepoolest vabaks ja võis endale osta maalapigi, mille eest tasumiseks tuli, tõsi küll, veel paar-kolmkümmend aastat vabatahtlikult orjatööd teha. Taluperemeeste seisus likvideerub koos eramajapidamistega.
