JÄÄLAUL Tükk jääd on väsimus, ta tagant sulab kevad, ta kohalt ärkab, kerkib homne päev.
Tükk tõsist vankumata jääd, mu üle püsivad ta tuhmid silmad. Nii aeglased kui põud, nii tummalt edenevad näärikülmad, nii kaua kestvad tagatalve ilmad.
Neist silmist vaatab nukker elutarkus, neist sirab vastu ainus lõplik aade, mis hingab läbi mulla, läbi põllumaade.
