Eluajal ei jõudnudki luuletaja
Marie Haava (1881-1947) oma raamatuni. Selle jaoks kogus materjali nüüd koos abilistega kokku tema lapselaps
Monika-Aino Jõesaar, kes vanaema loomingu avastas enda jaoks alles hiljaaegu.
EI VAIKI MA!
Ei vaiki ma! Ma tunnen, vaim mind täidab,
Näen kaugelt kaunist vabadusemaad, -
Sääl sinu preestritena, kõrge õigus,
Me lastelapsed rahus elavad.
Rind mõõga ette! Surma ärge kartke!
Me järelpõlve õnnistatud maa
Meid hüüdku unustama eluhäda,
Ja elurõõmu ohverdama ka!...
Ma kuulutan... Ah hõiskamisest läbi
Kõrv aimab surmalaulu helinaid,
Mis ülekohus laulab enesele
Kui oma trooni tipule ta saand...
1911. a.
