80–85% miljonäridest on end ise üles töötanud. «Naabermaja miljonär» analüüsib seitset rikastele iseloomulikku tunnusjoont, et igaüks saaks neid endas arendada.
«Naabermaja miljonäri» esimene väljaanne jõudis raamaturiiulitele 1996. aasta oktoobris. Jaanuariks 1997 oli sellest saanud New York Timesi bestseller. Kümne järgneva aastaga müüdi «Naabermaja miljonäri» üle kolme miljoni eksemplari. Selle meeletu eduloo üheks põhjuseks on asjaolu, et raamatu järeldused põhinevad reaalsetel andmetel. Oma uurimistöö käigus intervjueeris Thomas Stanley mehi ja naisi, kes on ühe põlvkonna jooksul jõudnud tühjalt kohalt jõukuse impeeriumini. Aga ka neid, kes olid oma rikkuse pärinud ning selle maha laristanud.
Kuigi reklaamitööstus ja Hollywood on teinud suurepärast tööd ning pannud meid uskuma, et rikkus ja ületarbimine käivad käsikäes, elavad paljud Stanley uuringus osalenud miljonärid alla oma võimaluste piire. Kuluta vähem kui teenid ning investeeri vahe, et see saaks ajas kasvada – see võtab kokku nii «Naabermaja miljonäri» kui ka paljude uuringus osalenud rikaste filosoofia. Stanley toonitab, et rikkus ei võrdu suure sissetulekuga: kui teenid igal aastal hulga raha ja kulutad selle kõik ära, ei muutu sa sellest sugugi jõukamaks. Rikkus on see, mida kogud, mitte see, mida kulutad.
Kuidas siis saadakse jõukaks? Harva juhtub see tänu pimedale õnnele või pärandusele. Enamasti viivad jõukuse juured elustiilini, mille alustaladeks on töökus, sihikindlus, planeerimine ning enesedistsipliin. Uuring toob välja ka teatavate eluliste otsuste – abikaasa, karjääri ja elukoha valik – mõju jõukuse kasvule.
«Naabermaja miljonär» on kirjutatud neile, kes soovivad küll finantsvabaduse poole liikuda, kuid ei suuda oma jaburate tarbimisharjumuste tõttu näha selleks mõistlikke viise.
