Võib arvata, et need, kellest siin raamatus peamiselt juttu on, leiavad, et raamatut, mis kirjeldab Eesti võimueliidi tegemisi ja tegematajätmisi satiirilises kõverpeeglis, pole vaja, et sellist ei tohigi avaldada ega levitada. Kuigi tänapäeval mõjuvõimsad, on nad, õnneks eesti rahvale ja raamatu väljaandjatele, siiski ainult see osa eesti rahvast, kellele rahva rõhuva enamuse tahe, vajadused ja eluinstinktid on võõraks jäänud ja kellest eesti rahva enamus on võõrandunud.

Hellitame ka vaevalt hõõguvat lootuse sädet, et väärnähtustele tähelepanu pööramine parandab eestlaste ainukese, meile armsa kodumaa poliitilist tervist ja leevendab praegu lokkavat sotsiaalset ebaõiglust ja vohavat korruptsiooni. Kui lootuse säde lööks lõkkele, võiks see isegi aidata luua taasiseseisvunud Eesti Vabariigile uue alguse – sellise, mis päriselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseaduse preambul. See on meie kõige suurem südamesoov, seda soovime rohkem kui midagi muud siin maailmas, selleks see raamat.