Kui ma oleksin naiseks sündinud, oleks minust kindlasti saanud prostituut. Kuna ma aga olin sündinud meheks, siis oli minus pidav iha naiste järele, ja mida lihtsamad naised, seda parem. Ja samas naised – eriti head naised – hirmutasid mind, sest lõpuks jahtisid nad su hinge ja seda osa hingest, mis mul veel alles oli, tahtsin ma hoida iseendale. Põhiliselt igatsesin ma prostituute, kõige labasemaid naisi, sest nad olid rämedad ja tundetud ja neil polnud isiklikke nõudmisi. Sa ei kaotanud midagi, kui nad sust lahkusid. Ja samas igatsesin ma õrna ja head naisterahvast, hoolimata hinnast, mida tuli maksta. Kaotajaks jäin ma nii või teisiti. Tugev mees oleks mõlemat sorti naised jätnud kus see ja teine. Aga ma ei olnud tugev mees. Nii võitlesin ma oma naisevõitlust edasi ja võitlesin naise ideega iseendas.

Legendaarse Ameerika kultuskirjaniku ja elukunstniku Charles Bukowski (1920–1994) kolmas romaan kirjaniku alter ego Henry Chinaski dekameronlikust odüsseiast – vahest võiks seda nimetada ka häbituks seksuaaluurimuseks naise (ja ka mehe) olemusest. Talle nii omaselt kirjutab Bukowski näilise muretusega inimelu silmakirjalikkusest, muiates kerge irooniaga kõige ja kõigi, sealhulgas ka iseenda üle. Bukowski populaarsus põhineb tema ilustamata ja kohati sündsuse piire ületaval väljendusviisil ning igavikuliste teemade teravmeelsel lahkamisel.