1945. aastal toodi Luftwaffe ülemjuhataja, riigimarssal Hermann Göring Luksemburgi kinnipidamiskeskusesse. Tal oli kaasas kuusteist kohvrit ja punane kübarakarp. Kohvrites leidus medaleid, vääriskive, kaks sigarilõikurit, siidist aluspesu, kuumaveepudel ja miljon sularahas. Ühes kohvipurgis olid peidus messingist viaalid läbipaistva vedeliku ja kaaliumtsüaniidiga.

USA juhitavas kinnipidamiskeskuses oli koos Göringiga kokku 52 natsijuhti.

Tagamaks, et need kurikuulsad vangid oleksid Nürnbergi kohtuprotsessiks vaimselt valmis, saatis USA armee kohale ambitsioonika sõjaväepsühhiaatri kapten Douglas M. Kelley.

Kelley mõistis, et talle pakuti elu võimalust teha psühhiaatria ajalugu ning avastada kinnipeetavate mingi ühine iseloomujoon, mis eristaks neid kurjategijaid ülejäänud inimkonnast. Nii algas tähelepanuväärne suhe Kelley ja tema hoolealuste vahel, millest siin raamatus räägitakse esimest korda ajaloos, kasutades Kelley ainulaadseid ja kaua varjul olnud dokumente ning haiguslugusid.

Göring oli peaaegu täitnud oma unistuse tõusta Saksamaa teiseks füüreriks, kui Hitler sooritas enesetapu. Ent selleks ajaks oli kõik läbi. «Ta jõudis oma eesmärgile liiga hilja,» kirjutas Kelley.«Nürnbergis oli ta füürer ilma maata, marssal ilma sõjaväeta, vang, keda süüdistati agressiivses sõjas rahumeelsete inimeste vastu ning miljonite tahtlikus tapmises.»

Teisest küljest tahtis Göring, et Kelley teaks – ta polnud Hitleri narr. Ta väitis, et sõja ajal nägi ta järjest rohkem Hitleri ekslikke kalkulatsioone ja halbu otsuseid.

Kelley ütles, et ameeriklased peavad üldiselt kõiki tipus olevaid natse, Göring kaasa arvatud, Hitleri käsutäitjateks. «See võib vabalt nii olla,» ütles Göring, «aga palun näidake mulle Saksamaal «mitte-käsutäitjat», kes poleks praegu hauas.»