Berdõ Kerbabajev sündis 1894. aastal Kouki-Zereni auulis Ašhabadi oblastis. Kirjanikutegevust alustas luuletajana 1923. aastal. Juba oma esimestes kogudes võitles feodalistlike igandite vastu. Ta lavateosed ja romaanid käsitlevad turkmeeni rahva võitlusrohket ajalugu, kaasa arvatud Suure Isamaasõja aegne periood. Kaasajal on ta luubi alla võtnud peamiselt turkmeeni intelligentsi elu.
Ka «Nebit-Dagis» on peategelasteks juhtivad töötajad. See on romaan turkmeeni naftapuurijatest. Meenutab seega mõningal määral aserbaidžaani kirjaniku Mehdi Hüsseini «Apšeroni». Ka miljööliselt sama idamaine koloriit. Ja nagu Hüssein rõhutab Kerbabajevgi, et töös võib inimene oma maksimaalse anda ainult siis, kui ta elus ausalt oma koha on leidnud ja lugupidamist pälvib. Meie päevil aga on meie maal kõigil tee selleks lahti.
Kuid peale selle vennasrahvaste ühisest saatusest tingitud ühise laadi peegeldaub teoses tugevasti autori ja ta sünnimaa eripära, kõlab kaasakiskuvalt tänase Turkmeenia elu teotahteline, hoogne rütm.
Kirjanik ise on samuti puurija – inimese hinges. Sealt otsib ta innukalt seda inimsuse- ja jõuallikat, mis noorest põlvkonnast väärilise kommunismiehitaja peab kujundama.