Varasema nõukogude proosa tuntumaid meistreid Boriss Lavrenjov (sünd. 1891. a.) astus kirjandusse 1916. aastal. Elukutselt jurist, teenis ta tollal ohvitserina armees. Pärast 1917. a. ajaloolist pööret asus ta kõhklematult revolutsiooni poolele ja edaspidi oli revolutsioon, revolutsiooni kangelased, romantism, teravad konfliktid ja vastuolud tema teoste põhiliseks materjaliks.
Oma parima jutustuse «Neljakümne esimene» kirjutas ta 1924. aastal. Selle küllaltki vähestele lehekülgedele on autor suutnud paigutada palju – tollele ajastule iseloomulikud vastuolud, traagilised inimsaatused, esimese armastuse ja klassivaenu. Viimane otsustabki peategelase, punaväelase Marjutka, ja valgekaartliku ohvitseri Govoruhha-Otroki saatuse.
Silmapaistva koha autori loomingus on võitnud 1927. aastal avaldatud «Seitsmes kaaslane», kus näidatakse peategelase, endise tsaariarmee kindrali Adamovi jõudmist keerulist ja vastuolulist teed pidi revolutsiooni tunnustamise juurde. Selles jutustuses tulevad ilmsiks autori kõige tugevamad jooned – terav, originaalne süžee, tugev üldistusjõud, keerulised psühholoogilised situatsioonid, mis muudavad tema jutustused lähedaseks ja usutavaks.