Raev täitis vürstitari. Ta heitis kõigest jõust kivi ja hüppas siis ise kivile järele. Kivi lendas kaheteistkümne sülla kaugusele ja vürstitar hüppas veelgi kaugemale. Nüüd astus kivi juurde kuningas Gunther, aga tema taga seisis nähtamatu Siegfried. Gunther katsus kivi tõsta, kuid suutis selle vaevu kõikuma panna. Siis tõstis kivi Siegfried ja viskas ning kuningas Gunther tegi, nagu viskaks tema. Kivi lendas palju kaugemale kui Brünhildil. Siegfried haaras kuningas Guntheril käe alt kinni ja hüppas koos temaga kivist veel kaugemale. Kõigile aga paistis, nagu oleks viske ja hüppe teinud kuningas Gunther. Nii oli Siegfried kuninga elu võitnud.
Vürstitar Brünhild ütles oma saatjaskonnale: «Nüüdsest peale kuulute kõik kuningas Guntherile! Tema võitis mind!» Rüütlid panid seepeale relvad maha, astusid kuningas Guntheri juurde ja painutasid tema ees põlvi, avaldades niiviisi austust oma vürstitari alistajale.