Raamat annab ülevaate Nietzsche suhtumisest olemasolevatesse eetilistesse printsiipidesse ning seejärel vaadeldakse lähemalt Nietzsche enda eetika põhjendust.
Kui moralist ja individualist eitab Nietzsche eetikat ning tema põhjendamise võimalust ja ta tungib ägedalt olemasolevate eetiliste süsteemide kallale, nende aluse mõttetust näidates. Sellest võiks järeldada, et ta loeb asjatuks ja võimatuks üldse eetiliste printsiipide tõestuse, kuid samal ajal õpetab ta ise elu mõtet, olemise eesmärki, püüab «ahvatleda», «õngitseda» inimmeres ja tõestab oma printsiibi paremust.