Pits on lõngadega loodud azuurne ornament. Pitsi leviku kõrgajal XVI-XVIII saj. esines kaks pitsi valmistamise viisi -- nõelpits ja niplis. Mõlemad tehnikad on väga aeganõudvad ja kallid. Nõelpitsi eelkäijaks oli pilutikand. Niplise eelkäijaks peetakse kudumi lõimeotste mustriks punumist. Selleks, et lõimeotsad ei läheks segamini, seoti iga lõnga otsa pulk, mis oma raskusega hoidis lõnga pingul. Niplamispulgast sai efektiivne tööriist, mis andis enamikus keeltes selle liigi pitsile ka nimetuse.
Pitsi, sealhulgas niplise ajaloos olid juhtivateks maadeks Itaalia, Flandria ja Prantsusmaa. Itaalias ja Prantsusmaal oli juhtpositsioonil küll nõelpits, kuid sealgi leidus maailmakuulsaid niplise valmistamise keskusi.
Kõige kuulsamad nõelpitsikeskused olid Itaalias Veneetsia ja Prantsusmaal Alencon. Läbi aegade on esinenud kolm juhtivat pitsistiili -- renessansis geomeetriline reticella, barokis väätdekooriga gipüür ja rokokoos lilleline tüllpits.
Tähtsamad niplispitsikeskused Itaalias olid Genua ja Milaano. Esimeses tehti põhiliselt reticella laadis metall- ehk kardpitsi, teises kohandati edukalt nõelpitsi gipüürmustreid niplises.
Flandria oli eeskätt niplispitsi maa.