Seitsmeteistkümneaastane Edgar Wibeau põgeneb kodunt, mille väikekodanlik vaimsus teda eemale tõukab. Lugenud juhuslikult J. W. Goethe romaani «Noore Wertheri kannatused», protesteerib Wibeau seal esitatud tõekspidamiste vastu ja avastab ühtlasi ka võimaluse näha iseennast. Soov jõuda individuaalse eneseteostuseni viib teda eemale kollektiivist ja sihipärasest tegevusest, mis just saabki talle saatuslikuks.