See on üle-eestilise kodanikukasvatuse kordusuuringu lõppraport. Refereeritult: ühiskonnaõpetuse aine staatuses ja sisus on toimunud mitmeid muudatusi, mis on seotud õppekava reformiga. 1999. aastal viis IEA (International Association for Evaluation of Educational Achievement, eesti keeles aga Rahvusvaheline Haridustulemuste Hindamise Assotsiatsioon) läbi kodanikuõpetuse uuringu ja 2005. aastal toimus kordusküsitlus.
Perioodi 1999–2005 võib pidada ühiskonnaõpetuse kindlustamise ja enesemääratlemise aastateks. Kahe küsitluse aastaid võrreldes on toimunud muutused nii õppekavas, õppematerjalides kui õpitulemuste hindamises. Sotsialismijärgse Eesti esimene riiklik üldhariduskooli õppekava võeti vastu 1997. aastal. Seni valikainena antud kodanikuõpetus sai kohustusliku aine staatuse. Just selle õppekava järgi õppisid IEA 1999. aasta küsitluses osalenud lapsed. Kuna õppekava lubas ainet õpetada kas 8. või 9. klassis, siis enamik osalejaid ainet läbinud ei olnud.
2002. aasta sügisel jõustus Riikliku õppekava (RÕK) parandatud versioon, mis kehtis ka 2005. aastal, kui toimus IEA uuringu kordusküsitlus. Õppekava on muutunud demokraatia- ja kodanikukesksemaks, ent radikaalset käsitluse ümberorienteerimist riigilt rahvale või seletavalt polemiseerivale esitluslaadile pole toimunud. Otseselt ei ole mainitud vabade valimiste ja parteide konkurentsi teemat. Olulisimaks muutuseks võib pidada kodanikuühiskonna valdkonna lisandumist 2002. aasta õppekavasse.
Teine tähtis erinevus kahe testimisaasta vahel puudutab ühiskonnaõpetuse aine staatuse tõusu seoses tasemetööde ja lõpueksamitega. Ühiskonnaõpetuse tasemetöö 9. klassile on toimunud alates 2001/2002. õppeaastast igal kevadel. Tasemetöö andis tõuke õpetajatele ja metoodikutele ainearenduseks ning õppematerjalide väljatöötamiseks.
Alates 2005/2006. õppeaastast asendati põhikooli tasemetöö ühiskonnaõpetuse lõpueksamiga, mida õpilased saavad valida. Isikliku taotluse alusel saab ühiskonnaõpetuse lõpueksami sooritada osana kodakondsuse saamiseks vajaliku Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Kodakondsuse seaduse tundmise eksamist. Tõsi, vene õppekeelega koolide lõpetajatele avaneb see võimalus alates 2006/2007. õppeaastast, mil muutub kohustuslike ja valitavate lõpueksamite nimistu. Lisaks nendele otsestele meetmetele on 2000. aastate alguses kasvanud ka laiem sotsiaalne toetus nn kodaniku- ja/või ühiskonnaõpetusele. (Kuni 2002. aastani oli Riiklikus õppekavas aine nimetusena kasutusel «kodanikuõpetus», peale 2002. aastat aga «ühiskonnaõpetus». Tänapäeval mõistetakse «kodanikuõpetust» laiemalt kui formaalset ja mitteformaalset sotsialiseerimisprotsessi, milles osalevad ka koolivälised toimijad ning mis haarab ka täiskasvanud kodanikke).
Kodanikuõpetuse vajalikkust on asunud jõuliselt toetama mitmed kodanikuühiskonna aktivistid, samuti riigikogu kantselei, siseministeerium, kaitseministeerium ja teised ametkonnad. Olulist rolli selles protsessis mängis Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsiooni (EKAK) vastuvõtmine ja töörühmade ellukutsumine strateegia rakendamiseks.
Euroopa Nõukogu väljendas oma suhtumist kodanikuhariduse aktuaalsusse spetsiaalse programmi Education for Democratic Citizenship (EDC) käivitamisega 2000. aastal. EL liikmesmaana osales selles algatuses ka Eesti ning EDC ideoloogia mõjud on jõudmas meie ühiskonnaõpetusse. Senisest enam õpetatakse väärtusi ja osalust, kodanikuõpetuse arendamisse kaasatakse kooliväliseid toimijaid, ainekavasse tuuakse enam sisse Euroopa dimensiooni. Eesti ühiskondlikku arengut ja haridusreformide kulgu kokkuvõtvalt hinnates võib tõdeda, et täna toimib ühiskonna- ja kodanikuõpetus stabiilsemas ning demokraatlikumas keskkonnas kui aastal 1999, mil toimus esimene küsitlus.
Kas ja kuidas need ühiskondlikud arengud kajastuvad õpilaste teadmistes ning hoiakutes, peakski käesolevast kordusuuringust selguma.