Julius Mägistet (1900-1978) tuntakse kui üht Eesti silmapaistvamat soome-ugri keelte uurijat käesoleval sajandil. Käesolev raamat, paguluses elava tippharitlase lapsepõlvemälestused, on tagasivaade Eesti ühiskonda sajandi algul, tagasipööre poisipükstesse. Pealkirjas «Noorusaja tallermaa ja külarahvas» on silmas peetud kirjeldatavat ajastut, mitte seepärast, et pearõhk langeks mitmesugustele vingerpussidele, vaid rohkem seetõttu, et külaelu avaneb läbi poisisilmade. Mälestuste autor juhibki ise kõigepealt teadlikult lugeja poisiliku vaatevinkli juurde – nii rajatakse tee läbi aastakümnete – ja siis asub sümpaatselt iseloomustama Kassema küla kangelasi. Inimesed pole puhtad dokumentaalkujud, vaid kajastavad üheaegselt sajandi alguse inimtüüpe ja inimelu mitmest küljest. Kuigi tegemist on memuaaridega, mitte aga autobiograafiaga, tekib kohati mulje, et silmade ees ongi hoopis ilukirjanduslik tekst. Kolmanda isiku kasutamine jutustava mina asemel ning köitvad elulood võivad seda ettekujutust tugevdada.
