1940. aasta mais valmisid Tuglasel «Noorusmälestusteks» laiendatud memuaarid, mis hõlmavad ta elu kuni 20-aastaseks saamiseni. Raamat ilmus sama aasta septembris juba Nõukogude ametnike pilgu all, kuid tollal siiski vaid väheste kärbetega. Saksa okupatsiooni ajal 1943–1944 kirjutas Tuglas sellele järje, jõudes välja 1910. aastani. Seal vormub Tuglase enesearusaam pagulasena.

Umbes pool tekstist ilmus 1945. aastal pealkirja all «Esimene välisreis. Pagulasmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909– 1910», taas üsna mõõdukalt tsenseerituna. Sellega Tuglase järjepidevad mälestused lõpevad.