Üks Eestimaa laps, pilgud kodumetsa ja põldude imeilu täis, süda veel tundmata unelmaile valla, Elu saladuste uks alles vaevu paokil, nooruse laulud veel tiivutud...

Ja äkki oled kõigest ilma, sest olid aus, sest julgesid tahta ja nõudagi... said «kingi»– 25. aastaks kannatusi, laagriõudu, külma maa jäist hingust, südame söed siiski hõõgvel ootamas... Ja ta suutis hoida alles kodusoojust, armsate mälestust, unistust teha head, laulda hiljukesi õnnest ja... vabadusest.

Läbi ülla arstitöö aastate, armastuse põgusa puudutuse, lapsekäte õrnuse, ema kaotuse valu läbi üksiolemise valuraskest elutaagast, läbi kannatuste kumavast eluheledusest tuli tahtmine ikka veel teistele anda. Nii sündis, see pärlikee elust ja Valust, ikka veel homse ootusest.