See ei ole lihtsalt elulugu – see on karje, sosin ja nutulaul läbi aja.

52 peatükki puhast, toorest ja valusat tõde.

Diana Klas, üks Eesti teatri- ja muusikamaastiku säravamaid, samas ka vastuolulisemaid naisi, avab lõpuks ukse, mille taga on terve elu peidus olnud teine maailm – tema maailm.

See on lugu naisest, kes sündis legendi – dirigent [i:1710]i – varju, ent otsustas ühel hetkel, et tema valgus peab paistma iseseisvalt.

Diana on teinud 41 teatrirolli, neist enam kui kakskümmend peaosa, ja mänginud üle kümne filmi ja seriaalirolli, sh «Kodu Keset Linna», «Kelgukoerad», «Õnne 13» ja teised.

Tema suuremateks peaosadeks laval on olnud Edit Piaf lavastuses «Piaf – Pariisi Varblane», samuti «Kuningas Lear», «Farss Pastoraadis», «Kaunis Päev» ja «Eraelud» jppt.

Ent tema isiklik elu on olnud suurem, sügavam ja traagilisem kui ükski lavalugu.
See raamat paljastab tõed, mida on aastaid sosistatud ja varjatud.
Diana räägib oma sügavast ja valusast võitlusest vaimse tervise, abortide, üksilduse ja sõltuvusega.
Ta avab ust suhetesse, mis on kujundanud tema saatust – alates legendaarse [i:15226]ga jagatud armastusest kuni salasuhteni eesti tipppoliitikuga, kelle nimi ei jää enam varju.

Diana ei varja ka perekonna päranduse tumedat lugu – kuidas Eri Klasi pärand kadus ootamatult tundmatu «jokkeri» kätte, kelle olemasolu raputas kogu suguvõsa ja kes tuli ning võttis pea kõik.

Selles raamatus tuuakse päevavalgele nimed ja asjaolud, mis on seni jäänud rääkimata.

See on pihtimus naisest, kes on näinud hiilgust ja hävingut, punaseid vaipu ja Kopli halli tolmu.
Naine, kes on elanud lutikate ja prussakate vahel 11 ruutmeetri suuruses toas, ent seisnud samal ajal laval täissaali ees, aplausi keskel.
Naine, kes on olnud põhjas ja paradiisis, üksinda ja armastatud.

Ja lõpuks leidnud oma tõelise rahu – laulja ja laulukirjutaja [i:133217]iga, kellega ta jagab elu, lavalaudu ja viimaks ka ausust.
Sest see raamat ongi ausus ise.
«Nüüd Julgen Rääkida» on kibe ja helge, julge ja haavatav.
See on naise tunnistus, kes on kaotanud peaaegu kõik – ja just seetõttu õppinud lõpuks võitma.

Diana Klasi elulugu «Nüüd julgen rääkida» on raamat, mis tõmbab kardina eest nii, et tolm lendab ja mõistus jääb hetkeks seisma. Ma arvasin, et nii tuntud inimese – ja veel Eri Klasi tütre – elu on olnud nagu üks pikk punane vaip ja klaas šampanjat. Aga see raamat pühkis selle kujutluse ühe hoobiga minema. See on aus, toores ja valusalt inimlik sissevaade naisesse, kes on pidanud end kildudest korduvalt kokku lappima.

Diana ei hoia end tagasi. Ta räägib lapsepõlvest, mis polnud sugugi helge; noorusest, kus lavavalguse taga peitus üksildus; ja armastusest, mis tuli tihti valel ajal ja vales kohas. Mõnes kohas tahaks raamatu lihtsalt käest panna, sest see, mida ta jagab, on nii päris, et hakkab endalgi valus.

See pole lihtsalt ühe kuulsuse memuaar, vaid ülestunnistus. Raamat, mis paneb mõtlema, kui palju me tegelikult teame inimestest, kelle üle me netis arvamust avaldame. Ja kui vähe me tegelikult näeme nende valu ja hirme.

«Nüüd julgen rääkida» on korraga julge, traagiline ja lootustandev. See tuletab meelde, et kuulsus ei tee kedagi puutumatuks – et ka lava taga on pisarad, tühjus ja ellujäämise võitlus. Ja et vahel on suurim julgus lihtsalt öelda: «Jah, see olin mina. Nüüd ma räägin.»

See on üks ausamaid raamatuid, mida ma olen lugenud. Nii aus, et mul on korraga nii piinlik kui tänulik. Mallukas, sisulooja

Sa hoiad käes raamatut, mille autor on olnud eesti rahva nõudliku tähelepanu all kogu oma elu. Tal ei ole olnud teist valikut – aga ega me keegi ei saa valida oma vanemaid, aega ega kohta, kuhu sündida.

See on ühe väikese, tumedate põhjatute silmadega tüdruku elulugu, kes on pidanud kogu elu võitlema kõrgete ootuste ja õigusega olla lihtsalt tema ise. See on lugu naisest, kelle lapsepõlve varjud ja perekonnanime raskus ei lasknud tal hingata, kuid kes otsustas lõpuks rääkida – ausalt, kartmatult ja ilma filtrita.

Diana Klas avab lugejale oma südame kõige õrnemad salakambrid, kust vaatab vastu naine, kes on kogu elu otsinud vaid üht – armastust. Seda raamatut ei loeta niisama – seda tuntakse. Ja kui sa oled viimase lehe pööranud, jääb hinge korraga nii valu kui kummaline kergus, et keegi lõpuks ütles välja selle, mida paljud meist pole julgenud isegi endale tunnistada. Urmas Eero Liiv, filmirežissöör