Romaanitsükli «Igavesed eestlased» esimene osa «Vaikne õhtu» valmis 1937.a. kevadel, tsükli teine romaan «Oktoobrituul» (I ja II köide) valmis 1938. a. Tsükli kolmanda osana kavatsetud kaheköitelisest teosest «Lumi sulab» jõudis sõja tõttu lugejateni vaid esimene köide (1940.a.), kuna teine ilmus alles 1960-ndatel aastatel.
Kõigi kolme romaani taustaks on Esimese maailmasõja eelsed päevad, selle hiigla-tulekahju raske hingus inimeste elule, üha süvenevad vastuolud ühiskonnas, nende vastuolude üleminek revolutsiooniks, mis murdis lahti ukse uude, tänasesse maailma. Kõike koos hoidvaks selgrooks teostes on aga verevermetena sajandite jooksul meie väikese rahva elust läbi ulatuv hell-valus probleem armastusest oma rahva vastu, oma rahvuse salgamisest ning häbenemisest, oma keele halvakspidamisest ning unustamisest.
Autori järelsõna 1959. a. «Oktoobrituule» kordusväljaandele.

«Lõõtsus jälle tugev oktoobrituul – nõelterav, puhanguline, sügavale kõigisse esemetesse tungiv ja väga külm. Näis, nagu oleks kogu maailm tasast nuttu tihkunud selle määratu verehulga pärast, mida valati praegu nii ohtrasti: hallist taevast langes tihedat vihma nagu söövat roostet. Tänav läikis tuhmilt, ühekordsed äärelinnamajad lamasid oma kohtadel nukrutsevate emadena, kes ootavad oma poegi. Luitunud katuste rägastik kulges paksu hallitusena uduse silmapiiri poole ja harva ilmus nurga varjust üksikuid inimsiluette. Jaama marssivad sõdurid laulsid. Doktor Kubelik mõtles, et osa neist tuleb varsti tagasi sama jaama kaudu. Aga siis nad enam ei laula, ei, siis nad lamavad ahastades oma asemeil – valgeisse räbalaisse mähitud tombud, purustatud luudega, mürsutükkidest lõhestatud ihuga. Ja minnakse jälle lauluga ja tullakse jälle hädaldades. Ja minnakse jälle lauluga ja tullakse jälle hädaldades. Hiigelmasin töötab korrapäraselt ja paiskab tagalasse ikka uusi ning uusi jäänustehulki: paigake, mu härrad, õmmelge kinni ja lappige, võtke meid vastu ja püüdke meis säilitada seda elunatukest, mis meil veel on! Õndsad on need, kes surevad äkki ja kes kõdunevad juba ühishaudades, selle asemel et lahkuda oma maisest olemisest läbi suure Valuvärava.»