1985. aastal andis Loomingu Raamatukogu välja õhukese, tagasihoidliku vihiku katkenditega soome ühe vastuoksuslikuma kirjaniku ja ühiskonnakriitiku Pentti Saarikoski (1937–1983) mõttepäevikutest.
Vihikuke võiks olla näide võimatuse võimalikkusest Nõukogude ajal. Saarikoski oli tollal mitte-soovitav autor. Ei oleks tulnud kõne allagi avaldada tekst tervikuna. Ei oleks tulnud kõne allagi ajada autoriõiguse asju läbi Moskva, nagu kord tollal nõudis. Loomingu Raamatukogu käekäik oli nagunii pidev noateral tantsimine. Nii saadi autoriõigus kirjaniku leselt Mia Bernerilt otse ja vaikselt ja ainult Eestile. Jah, tõlkija osaks jäi tänase noorema põlvkonna jaoks ehk nurjatu enesetsensuur ning seda üsna suurel määral. Tekstist jäi välja kõik, mille avaldamine oleks viinud Loomingu Raamatukogu sulgemiseni. Seda õnnetust ei oleks Eesti vaimuelule 1980. aastate Brežnevi aja järgses surutuses sugugi tarvis olnud. Muidugi, oleks võinud ajada selja sirgu ja loobuda, aga siis oleks eesti lugeja jäänud Saarikoski sõnumita, mida väga oodati. Raamatut loeti, raamatust kirjutati, teksti tsiteeriti.
Nüüd, aastal 2006, oli aeg tuua tekst meie lugeja ette tervikuna. Sest väga andeka inimese, ja seda oli Pentti Saarikoski vaieldamatult, ka kõige lihtsamas lauses on midagi, millele ise iial ei tule.