Kui ma olin sunnitud ooperiteatris oma kabineti vabastama ja sinna kogunenud kultuurikihti kaasa pakkisin, leidsin ühe kummalise käsikirja. Kui seda lugesin, hakkas see mind lummama, kuna tundus, justkui oleksin selle ise kirjutanud. See oli novellilaadne, kindlasti mitte raamatuks mõeldud pihtimus oma kujuteldavale pojale. Salapärase autori novellides põimuvad justkui reaalselt toimunud sündmused ja tegelased väljamõeldutega. Tundsin pihtijas ära iseenda, väikelinnas sirgunud poisi, kellest saab ooperiteatri lavainimene. Novellides kirjeldatu on nii sarnane minu enda mälestuste ja arusaamistega, et kahtlen, kas ma seda äkki ise ei kirjutanud.
