Uuemas õhtumaises kirjanduses leidub omaette väike alaliik, mida võiks nimetada droogikirjanduseks.

Jean Cocteau «Oopium» kuulub samasse žanrisse, evides seejuures ka selget omapära. Droogikirjanduse põhitunnuseks on keskendumine isiklikule, harvemini laenatud kogemusele, mis on seotud ühe või teise droogiga ning milles psüühilisi läbielamisi jälgitakse tavalisest tunduvalt teravama tähelepanuga. Tihti on tekst pihtimuslikku laadi ja võib sisaldada hulga mälestusi kuni lapsepõlveni.

«Oopiumi» eripäraks ongi see, et siin peale mälestuste esilemanamise pööratakse nii suurt tähelepanu esteetilsele kogemusele. Cocteau teeb kokkuvõtteid kogu oma senisest tegevusest kirjanduses, teatris ja balletis.