Onu Klaprot, tüüpiline maamees, külastab oma vennapoega Alfredit Berliinis. Kõik juba suure huviga linnas nähtud, meelitab onu hullumajja. Ta tahaks selle elanikke näha ning lubab vennapojale, kes äri tahab asutada, teatud summa raha, kuid ainult sel korral, kui see teda hullumajaga tutvustab. Alfredile meeldib küll raha, kuid tingimuse täitmine on raske. Siis tuleb talle äkki meelde, et temale tuttav hotellipidaja Oru ühe muusikaõhtu korraldab. Et nimetatud hotellis terve hulk imelike iseloomudega inimesi elab, tuleb Alfred mõttele onu sinna viia ja seda hotelli hullumajana tutvustada. Mõeldud, tehtud. Järgnebki ülilõbus muusikaõhtu, kus onu, teadagi, kõiki hullumeelseteks peab. Kuid vähe sellest! Olles neile «hullumeelseile» rääkinud palju mõttetusi ja uskunud lubadusi, külastavad nad teda tema kodus. Pöörased situatsioonid lahenevad lõppude lõpuks siiski ja onu räägib naerdes oma külalistele, kuidas ta kord hullumajas käis.