Oscar on kümneaastane poiss, kes põeb ravile allumatut leukeemiat. Teda ümbritsevad täiskasvanud püüavad halva mängu juures head nägu teha. Ainus, kes julgeb öelda välja tõde, mida Oscar niigi aimab, on haiglas vabatahtlikuna töötav vanem proua, keda kutsutakse Roosamammaks.
Ta pakub poisile välja omamoodi mängu, milles nad lepivad kokku, et iga Oscari päev läheb arvesse kümne aastana. Nii kujutab väike poiss endale ette elu, mis ei saa küll kunagi tegelikkuseks, pole aga seepärast vähem tõeline.
Roosamamma õhutusel hakkab ta saatma iga päev kirju Jumalale, milles ta jutustab vägagi vaimukalt ja elavalt oma kujuteldavat teismelisepõlvest, abiellumisest, lastest, oma muredest ja rõõmudest.
Tänu sellele sõprsele ja kirjutamisele leiab Oscar taas elurõõmu, tahtmise leppida vanematega ja julguse vastu minna oma saatusele.