Prantsuse rahvuskangelase Jeanne d'Arc'i kuju on õhutanud paljusid kirjanikke käsitlema teda oma teoseis, kuid ükski pole vaadelnud teda nii omapärasest seisukohast kui Bernard Shaw. Nimelt on kõik eelnenud autorid näinud Orleans'i neitsit sangarliku ja üleinimliku olendina. Shaw aga näeb temas vaid inimest. Johanna pole pühak oma üleloomulikkude võimete tõttu, vaid just seepärast, et ta on täiuslikult loomulik. Shaw nimetab Johannat esimeseks protestandiks, sest ta on esimesi individualiste ja patrioote keskajal, mil selline mõtteviis tundus veel ketserlikuna, ning väidab, et Johanna oleks pidanud astuma tuleriidale ka siis, kui ta poleks sattunud vangi inglaste kätte; ka prantslased oleksid viimaks põletanud ta «ketserlike» ideede pärast.