Raamatu «Pahustumine» mõte seisneb autori sõnul järgnevas:
«...keskajal seletati üksiknähtusi üldisusist lähtudes, uusajal katsutakse üksiknähtuste kaudu jõuda üldiseni. Mis aga kõige olulisem: ka uusajal, mil nominalism on muutunud järjest valdavamaks, vajatakse ammuaegseid, üldisusi tõesuseks pidanud ajastute püsitõdesid. [–-] Olles meelde tuletanud nüüdisaegseist tõdedest üldisimat, millest kõik ülejäänu valdavalt tuleneb, jumalatust, peaksime mõistma, et meie aeg saab tollase ajastu suhtes olla ainult äraspidi.»

Raamat koosneb 12 esseest:
Eessõna ehk Keskaeg keskmena
Alguseta maailm [minakesksusest ajaloos Augustinuse, Lutheri jt. näitel]
Uusaja olemus
Pahustumine [Rousseau', Lenini jt. näitel]
Eluprohvet D. H. L. [David Herbert Lawrence]
Haiguse eepos [Thomas Mann]
Tragöödia hääb [Mihhail Bulgakov]
Surma peremees [Jean-Paul Sartre ja Albert Camus]
Pöördumisest [vaimus. Augustinuse, Rousseau' jt. näitel]
Jumaluse muundumised [Faismist]
Surmanuhtlust mälestades
LÕPPSÕNA ehk Rohkem ei nõuta [kokkuvõte]