Iga rahva ajaloos on mõõdutundetuid ja segaseid aegu. Lugedes sündmustest 17. sajandi keskpaiga Inglismaal, näib küll: see on kaose, sallimatuse, sõgeduse aeg, millist teist vana hea Inglismaa ei tunne. Ühtäkki on tähtsamast tähtsam, kellele kuulub jumalik õigus, kas kuningale või parlamendile, riigikirikule või kongregatsionalistidele.
Kodusõja fanaatilises õhkkonnas kaotavad tähenduse peenpsühholoogilised varjundid, mis on sõnakunsti üldiselt inspireerinud, ja hoopis tähtsam on küsimus, miks on kaotatud paradiis.
Mäss selle põrgu vastu, veendumus, et heitliku, eksliku, lühinägeliku inimese asi ikkagi ei ole kanda ideed, annab paatose teisele 17. sajandi suurimale ilukirjanduslikule saavutusele, John Bunyani «Palveränduri teekonnale». Inimese ainus püsiv eesmärk olgu päästa oma hing, kuuletuda tuleb vaid kõige loomulikumale ja kättesaadavamale eluuusu allikale, sisehäälele - segastel aegadel eriti, nõudku see kas või kangelaslikkust. Samas on patt salata sõltuvust Looja armust, sest kui hakata arvama, et jooks oleneb kärmeist ja sõda sangareist, et on olemas inimesi, kellel on alati õigus, muutub eluhoiak halastamatuks ja usust saabki inimese hävimise paik.
John Bunyan, koolihariduseta katelsepp ja jutlustaja, on oma «Palveränduri teekonnaga» ületanud klassi-, kultuuri-, keele- ja dogmaatilised piirid ning jõudnud nende suurmeeste nimekirja, kelle elutöö on mõjutanud paljusid.
Anne Allpere