On öeldud, et peale Koperniku ja Chopini on Poola andnud veel vähemalt kolmanda samaväärse geeniuse -- poeet Adam Mickiewiczi, kelle tippteos, realistlik värssromaan «Pan Tadeusz» on kujunenud omamoodi «Poola Pompeiks». Siin tutvume äärmustesse diferentseerunud šlahtaga kõigis tema voorustes ja nõrkustes, mis feodaalselt reaktsioonilises Vana-Poola ühiskonnas puhuti ksenofoobiast ksenofiiliani ja magnaatlusest popsluseni ulatuvateks veidrusteks muutuvad. Teos on kirjutatud ajavahemikul 1832. a. novembrist 1934. a. veebruarini, seega varsti pärast šlahta 1830.-1831. a. ülestõusu paratamatut luhtumist laiade rahvahulkade eemalejäämise tõttu. Et autor selle rahvusliku õnnetuse põhjust õigesti mõistis, seda tõendab «šlahta loo» pealkirigi: nimikangelane, kes pole kaugeltki romaani peategelane, annab kohe peremeheks saades oma orjastatud talurahvale priiuse. Heatahtliku huumoriga, optimistliku käsitlusega ning palava patriotismiga loodud värssromaan kujunes sellisena peagi kogu poola rahva armastatud eeposeks ja kuulub maailma kirjandusklassika põhifondi.
«Pan Tadeusz» on koostatud traditsioonilistes poola süllaabilistes värssides, 13 silpi reas, tsesuur pärast 7. silpi, ja naisriimides. Tõlkimisel on riimimisest loobutud, sest see oleks teinud eestikeelsest väljaandest ebaadekvaatse, kohmaka sõnastusega perifraasi.