Panso tuli teatrist ära, tuhmus. Kui polnud enam märatsevat vitaalsust, energiat, kui polnud enam ümber ei sõpru, ei jüngreid… Ometi tundub just see aeg – esimesest infarktist 1973. aasta alguses kuni surmani – ilus ja hirmuäratav nagu päikeseloojang. Ajal, mil Panso kirjutab siin raamatus tsiteeritud kaarte, olid veel ütlemata kõik need suured, ilusad ja õiged sõnad, mida jätkus küllaga pärast tema surma. Seepärast jutustavad kaardid pigem üksindusest, valust, mahajäetusest – ajast, mil ta nii väga puudust tundis elu hoida aitavatest sõnadest. Ja mina olen üks nendest, kes ei osanud talle neid sõnu ütelda. Meil suuremat meest teatrisajandis ei ole, ometi on tema pärand läbi töötamata. Mina seda lünka ei täida, mina kirjutan oma võlast.
Merle Karusoo

Panso eluõhtu, aga võib-olla üldse ta olulisemaid lavastusi on «Ehitusmeister Solness» ja „Tants aurukatla ümber“. Esimene on ta kõige isiklikum lavastus. Nagu Ibsengi, pidas ta siin kohut iseenda üle ja püüdis oma eluvalikut põhjendada. Kord tulin teda otsima Salme tänava koledasse saali, kui näitlejad olid peale proovi juba lahkunud ja ta seisis üksi tühjal laval, ning pärast rääkis minuga kõrvalkoridori rahutus tühjuses. Terav valus selgus jõudis minuni: ta on ise see Solness! Tal ei õnnestu iial omi trolle projitseerida Heino Mandrisse (kes Solnessi mängib)! Panso oli loodud olema üksi.
[i:9776]