Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.

Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikku vabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteks romaanid „Hanumani teekond Lollandile“ (2012), „Harbini ööliblikad“ (2014) ja „Isevärki kalmistu asukad“ (2019).

Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neid külgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliga novellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.

Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale, Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäeva maailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, László Krasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi ja sähvatusi.