Ühe originaalsema tänapäeva hispaania kirjaniku autobiograafiline teos visandab iroonilise tagasivaate autori kahele noorusaastale 1970ndate Pariisis, kus ta – erinevalt oma noorpõlveiidolist Ernest Hemingwayst, kes oli seal «väga vaene ja väga õnnelik» – oli väga vaene ja väga õnnetu. Ta üüris Marguerite Durasi katusekambrit, töötas oma esimese romaani kallal ja otsis suureks kirjanikuks saamise retsepti.