«Peremees ja koer» on autobiograafiline jutustus, milles kirjanik mina-vormis on peremehe rollis ning lähema vaatluse alla on võetud, nagu pealkirigi ütleb, suhted peremehe ja koera vahel.
Thomas Mann, kes tähelepaneliku vaatlejana on oma kirjanduslikud kujud leidnud enamasti elust endast, näitab end selles jutustuses ka väga teravapilgulise loomapsühholoogina: koera ilmed, poosid, häälitsused ütlevad talle väga palju, nii nagu ka koer mõistab omad järeldused teha peremehe ilmetest ja käitumisest.
Kõigele lisab vürtsi autorile omane iroonia.