«Ljovka tuli koju hirmutundega. Ta oli harjunud isa löökide ja tõugetega, nagu kangekaelne hobune harjub sõitja nahkpiitsaga. Sellest ajast saadik, mil ema suri (sellest oli möödunud juba viis aastat), oli Ljovka kasvanud tänavaga ühte, valinud endale seltskonna ja roninud mööda juurvilja- ning puuviljaaedu. Naabrid, kellele Ljovka oli pahandust teinud, pidasid teda allakäinud inimeseks, teised aga, isegi isa sõbrad, nimetasid teda lihtsalt võrukaelaks. Ta oli taiplik nobe poiss, pääses sageli ise, võõra abita, raskest olukorrast, ja sõbrad armastasid teda sellepärast: Ljovkast sai üldtunnustatud eestvedaja kõigis nende seiklusis.»