PEEGEL TÄNAVAL
Ma olen külm, mus pole armu,
ma seisan nagu alasti.
Kes tarmukas, see näeb mus tarmu,
kes kurb, see kurbust alati.
Must märkamatult möödutakse,
vaid harva mõni põgus pilk
mu poole eksi heidetakse
just nagu kauge tähevilk.
Mus puhtus süütumate silme
ja patu sünge vägevus;
ah, muutlik, heitlik on mu ilme,
ja hajuv nagu nägemus.
Mu sügavuses rikkus särab
ja hulgub vaesus kaltsudes,
seal kõik, mis tormab, möirgab, kärab,
ja kõik, mis möödub vaikuses.
Mu pinnalt vilgub naer ja pilge,
kuid põhjast etteheide karm
sind vaatab, pahelisus ilge –
maailm, kus unustatud arm.
Ent siis, kui viimne ratas peatub,
linn vastu koitu vaikseks jääb,
mu puhtus, rahu sulle teatub –
siis allikselgena mind näed.
Valikkogu sisaldab erinevas vormis ja erinevatel teemadel luulet.
