Fjodor Abramovi (s. 1920) loominguline tee on orgaaniliselt seotud Põhja-Venemaa külaeluga. Pärit Arhangelski oblastist Verkola külast, veetis ta külas oma lapsepõlve ja kooliaja kuni 1938. aastani ning viibis seal taas 1942. aastal sõjahaavu ravides. 1948. a. lõpetas ta Leningradi ülikooli vene filoloogina ja sai ülikooli nõukogude kirjanduse kateedri juhatajaks.
Avalikkuse ette astus ta kirjanduskriitiliste artiklitega, seejärel külaaine ilukirjandusliku käsitlusega, romaaniga «Vennad ja õed». Järgnesid jutustustetsüklid «Põhjakandis» ja romaan «Kaks talve ja kolm suve», mis jätkavad kolhoosielu süvavaatlust ühiskondlik-kõlblast vaatepunktist. Selle autorile lähedase ja ainsa teema jätkuks on ka käesolev jutustus «Pelageja» (1969), mille nimikangelane illustreerib sõjaraskustest läbikäinud teovõimelise karakteri moondumist kaasaegsetes tingimustes.