Nobeli auhinna laureaadi Henrik Pontoppidani suurromaan «Per Õnneseen» algab 19. sajandi keskpaigas, kui Taani sumbunud kaubalinnas sünnib range kirikuõpetaja perre poisslaps, kes ei taha käia talle ette määratud teed. Per tahab kopitanud kiriklast välja murda, tahab isa vastu mässates minna Kopenhaagenisse inseneriks õppima ja õnne otsima, tahab saada moodsa aja kangelaseks. Ees ootab tormiline ja muutustetuuline pealinn ning rännud Euroopas. Kas aga ainuüksi võidutahtest piisab? Ja mis on see õnn, mis ees peaks ootama?

Realistlik romaan kujutab Peri käänulist arenguteed, mille üksikasjalikult lahatud psühholoogilised tagamaad – trots, võimuiha, armastuse otsingud, kadunud poja tagasitulek, eneseohverdus, iseenda loomuse mõistmine – teevad kohati enesekeskse peategelase lugejale mõistetavaks. Tugeva sotsiaalse närviga autor kujutab moodsa aja inimese ekslemist elu mõtte otsinguil ühiskondliku ebavõrdsuse taustal, näidates ühtmoodi erapooletult ja vaimukalt nii kõrgklassi pillavust kui kõige vaesemate juhutööliste juurtetust, nii juutide tagasikiusamist kui luulelisi kultuuriringkondi. Suurmeister toob lugeja ette kõik elu varjundid ja haarab lugeja kaasa, jättes samas igaühe otsustada selle, kas Per leidis õnne või ei.

Henrik Pontoppidan (1857–1943) oli taani kirjanik, kes pälvis 1917. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema realistlikud teosed annavad tabava ja üksikasjaliku pildi Taanimaa elust ja ühiskonnast ning majandusest üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusel. Kirjanik vaatleb inimesi ja maailma erapooletult, ent kirjeldusse seguneb kohati ka vahedat irooniat.

Pontoppidan sündis Jüütimaal kirikuõpetaja perekonnas, kasvatuse vastu omamoodi mässates hakkas ta 1873. aastal Kopenhaagenis õppima inseneriks. 1879. aastal jättis ta õpingud siiski pooleli ja teenis mõnda aega leiba õpetajana, kirjutades samal ajal novelle. Esimene raamat ilmus aastal 1881 ja peagi pühendas ta end täielikult kirjatööle. Mahuka loomingu hulgast tõusevad esile suurromaanid «Tõotatud maa», «Per Õnneseen» ja «Surnute riik» (eesti keelde tõlgitud 1937. aastal).