«Rohupadi» räägib maalikunstnikust, kes väsib modernse linnaelu vaimutühjast rähklemisest ja suundub kaugele mägikülla, et tüütutest inimsuhetest eemal imetleda kaunist loodust. Sest ühe kunstniku ellu ei kuulu argimaailma labasus ja tühisus. Tema eesmärk on tajuda ümbritsevat objektiivselt – vältida emotsioone ning kirjeldada ja analüüsida üksnes oma tähelepanekuid, ise sündmustes aktiivselt osalemata.

Kuid hoolimata ettevaatusest kistakse ta siiski ohtlikkesse inimsuhetesse. Kummalised kokkupuuted mõistatusliku neiu ja teiste kohalikega viivad selleni, et reaalsus hakkab segunema unenägude ja fantaasiaga. Kunstnik püüab seda väljendada luulevormis, sest maalimiseks ei leia ta õiget motiivi. Kõrvalises kolkakülas kogetu paneb ta mõtlema inimsuhete tähendusele, aga ka kunsti ja luule olemusele.

Sōseki Natsume (1867–1916) on jaapani moodsa kirjanduse suurkuju, kes paigutatakse selliste tuntud kirjanike kõrvale nagu Jun’ichirō Tanizaki, [i:6562] ja [i:17331]. Oma loomingus naeruvääristab Sōseki sageli läänelikku vaimutühjust ja moodsat elukorraldust ning tunneb nostalgiat moderniseerimise-eelse Jaapani järele. Seetõttu leiab Sōseki teostest rohkesti viiteid traditsioonilisele Jaapani kunstile, kirjandusele ja esteetikale. Sōseki tuntuimad teosed on „Mina olen kass“ («Wagahai wa neko de aru», 1905), „Noorsand“ («Botchan», 1906), «Rohupadi» («Kusamakura», 1906), «Sanshirō» (1908) ja «Meel» («Kokoro», 1914).