Kuigi varasem suuline pärimus mängis islandlaste saagade kujunemisel olulist rolli, on nende erudeeritud ja keskajal mõjukatesse suguvõsadesse kuulunud kirjapanijad põiminud suulist pärimust ja teadmisi omaloominguga, olles mõjutatud nii isiklikest vaadetest ühiskondlikest väärtustest kui ka oma kaasaegsest Euroopa kirjandusmaailmast.

Triin Laidoneri tõlgitud «Gísli Vadakupoja saaga», «Tapja-Glúmri saaga» ja «Barðr Lumemäejumala saaga» on XII-XIV sajandil kirja pandud, ohtralt luulega täiendatud kangelaslood. Need on seiklusküllased ja humoorikad, vahest isegi õpetlikud lood tulvil lahinguid, nõidusi ja kibedaid perekonnatülisid.

Saatesõna ja selgitused vanapõhja luule ning nimede häälduse kohta on kirjutanud tõlkija.