Elu on julm, inimene ja loodus seletamatu, süü äkiline ning õnnetus ei hüüa tulles.

Painavalt sünge allegooriline lugu punaste purjedega puulaevast, mis asub teadmata põhjusel teele tundmatu lasti ning mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Reisi põhjuseid võiksid teada ainult superkargona tuntud hämar tegelane ja kapten, kuid see on niisama ebakindel kui laevatrümmis olevate kastide sisu.

Raamatut on aegade jooksul peetud nii mereromaaniks kui ka kriminaalromaaniks. Kumbki neist määratlustest ei anna edasi raamatu tõelist olemust, mis ongi jäänud tabamatuks.

«Puulaev» on sissejuhatav tempokas eelmäng suurele sümfooniale, triloogiale «Kallasteta jõgi» (I osa: „Kallasteta jõgi“, II osa: „Kallasteta jõgi“), kuid ka täiesti iseseisev tervik, andes kätte motiivid, mis triloogia järgnevates osades leiavad ligi 2000 leheküljel käsitlust largo larghissimo. Seda triloogiat peetakse 20. sajandi Saksa kirjanduse üheks olulisemaks teoseks.